Tasuvusanalüüs, projektide finantsanalüüs


Tasuvus- ja finantsanalüüs

finants

Tasuvusanalüüs ja projekti finantsplaan (finantsanalüüs) kuuluvad reeglina iga investeerimisprojekti juurde. Ka suuremad rahastamistaotlused Euroopa Liidu toetusfondidest eeldavad tasuvusanalüüsi (Cost-Benefit Analysis, CBA) läbiviimist.

Tasuvus- või finantsanalüüsi teostamise käigus vaadeldakse projekti tulusid, kulusid, investeeringuid ning finantseerimist, hinnates samal ajal kogu ettevõtmise väärtust erinevate näitajate kaudu (IRR, NPV, EIRR, ENPV jt).

Töö käigus käsitletakse riske ning erinevaid stsenaariume (riskianalüüs, tundlikkuse analüüs, projekti puhastulu analüüs, Monte-Carlo simulatsioon). Kui finantsanalüüs või tasuvusuuring käsitleb tervet ettevõtet, koostatakse projekti või ettevõtte finantsplaan.

Tasuvuse hindamise ning finantsplaani koostamise objektiks võib olla äriühing, avalik ettevõtmine, tehnoloogia või taristu hange, ehitusprojekt, investeering, ettevõtte laiendamine, uute äri- või tootmisüksuste rajamine jne. Tasuvusanalüüs viiakse tavaliselt läbi finantsmudeli baasil, millega saab projekti oodatavaid tulemusi ning kestlikkust modelleerida, analüüsida ja esitleda.

Finantsplaan (sh finantsprognoosid teatud ajaperioodi kohta) kuulub reeglina ka tervikliku äriplaani või professionaalse ärimudeli kirjelduse juurde.

Finantsanalüüsi üks liike on nn "Tulu teenivate projektide analüüs", mis keskendub projekti puhastulu ja finantseerimisvajaku leidmisele.

Euroopa fondidest rahastatavate projektide finantsanalüüsi puhul on levinud kahe versiooni, niinimetatud null-stsenaariumi (projektita plaan) ja täis-stsenaariumi (projektiga plaan) kõrvutamine, mille inkrementaalne vahe ehk juurdekasvulise stsenaariumi alusel tuuakse välja projektile relevantsed tasuvusnäitajad.

Mõnede võtmemõistete selgitused

Diskonteerimine - so tulevikus tekkivate rahavoogude väärtuse vähendamine. Lähtekoht on, et tulevikus meie käsutusse laekuvate summade väärtus on mõnevõrra väiksem täna (olevikus) käes oleva raha väärtusega võrreldes. Näiteks kui investeerida 1000 eurot üheks aastaks võlakirja, mille intressimäär on 5%, saame aasta pärast tagasi 1000 + 50 = 1050 eurot. Kui aga saaksime 1000 eurot kätte aasta pärast, siis kasutades diskontomäära 5% justkui "tagurpidi", kujuneb selle summa nüüdisväärtuseks 952 eurot (1000 / 1,05). Ehk teisisõnu: aasta pärast kätte saadava 1000 euro väärtus täna on 952 eurot.

Finantseerimisvajak, finantseerimise puudujääk - see on rahaline näitaja, mis arvutatakse nii, et investeeringute kogusummast lahutatakse projekti (ettevõtmise) poolt genereeritav puhastulu.
Näiteks kui ehitada muuseum maksumusega 10 miljonit eurot, ja see teenib puhastulu (piletite müügitulu miinus kulud) 1 miljon eurot, on finantseerimise puudujääk:
10 - 1 = 9 miljonit eurot
Finantseerimisvajaku (puudujäägi) määr: 9 / 10 = 90%
Kui finantseerimisvajaku määr on alla 100%, hakkab see justkui murendama võimaliku toetuse suurust, sest kui näiteks toetuse määr on 75%, arvutatakse toetuse summa mitte ülaltoodud näites nimetatud 10 miljoni euro pealt, vaid finantseerimisvajaku ehk 9 miljoni euro pealt (toetuse summa: 9 * 0,75 = 6,75 miljonit eurot). Teisisõnu, tulu teenivate ettevõtmiste puhul võib lõplik toetuse määr osutuda väiksemaks, kui meetme määruses nominaalselt sätestatud on.

Investeeringu tasuvuse määr (FRR/C) - arvutatakse välja teatud tasuvuslävi (%), mille juures vaadeldavate rahavoogude nüüdisväärtus (NPV - Net Present Value) on null. Kui rahastajate poolne kapitali hind on madalam kui leitud tasuvusmäär, võib projekti pidada äratasuvaks, vastasel juhul aga mitte. Antud näitaja kalkuleerimisel võetakse väljaminekutena arvesse investeeringud ja tegevuskulud ning sissetulekutena tegevustulud.

Investeeringu rahaline puhasnüüdisväärtus (FNPV/C) - see on sisuliselt projekti tulud miinus kulud (mõlemad rahavood diskonteerituna). Seejuures väljaminekutena võetakse arvesse investeeringud ja tegevuskulud ning sissetulekutena tegevustulud (analoogiliselt FRR/C arvutamise loogikale). FNPV/C arvutamiseks tuleb ette anda kapitali hind ehk diskontomäär. Projekti tasuvus on alati sõltuv kapitali hinnast.

Omakapitali tasuvuse määr (FRR/K) - arvutatakse välja teatud tasuvuslävi (%), mille juures vaadeldavate rahavoogude nüüdisväärtus on null. Antud näitaja eripära on, et projekti tasuvust vaadeldakse "kapitalipaigutuse" vaatenurgast. See tähendab: väljaminekutena võetakse arvesse omafinantseering, laenud ja kohalikud toetused (Eesti riik, KOV), tegevuskulud ning sissetulekutena tegevustulud. Seejuures (NB!) jäävad mängust välja investeeringud ja EL toetus. See tasuvusnäitaja just kui osundab küsimust: kas vaadeldav projekt on taotlejate ja tema rahastajatele tasuv, kui eeldada et valdava osa investeeringute maksumusest katab "keegi kolmas", so Euroopa Liit.

Omakapitali rahaline puhasnüüdisväärtus (FNPV/K) - so tulud miinus kulud (mõlemad rahavood diskonteerituna). Väljaminekutena võetakse arvesse omafinantseering, laenud ja kohalikud toetused (riik, KOV), tegevuskulud ning sissetulekutena tegevustulud (analoogiliselt FRR/K arvutamise loogikale). FNPV/K arvutamiseks tuleb ette anda kapitali hind ehk diskontomäär.

Jätkusuutlikkus - finantsanalüüsi kontekstis tähendab "jätkusuutlikkus" positiivses võtmes olukorda, kus vaadeldavate arvestusperioodide (tavaliselt aastate) kumulatiivne rahasaldo on alati vähemalt null. Ehk teisisõnu, jätkusuutlik on projekt, mille puhul "raha ei saa otsa" - laekunud tulud on iga perioodi lõpuks võrdsed või üle, väljaminekutest.
Jätkusuutlikkuse hindamine: koostatakse projekti rahakäibe projektsioon koos iga perioodi netorahavoo (sissetulekud miinus väljaminekud) ja kumulatiivse rahasaldo arvestusega.
Tähelepanuväärne on, et olla kahjumis ja samal ajal jätkusuutlik on võimalik, kui rahastajad (omanikud, laenuandjad, toetajad) on jätkuvalt valmis kahjumlikust äritegevusest tingitud miinust katma täiendavate rahasüstidega.

Reaalhind vs nominaalhind - Mõiste "reaalhind" tähendab asja või hüvise väärtust eeldusel, et raha enda väärtus püsib konstantsena. St raha ei odavne (inflatsioon) ega kalline (deflatsioon). Nominaalhind seevastu kajastab hüvise nimiväärtust ehk numbrit, mida võiks näha arvetel või pangaülekannetel. Nominaalhinda samastatakse ka nn jooksevhinna mõistega. Paradoksaalsel kombel on nominaalhind palju "reaalsem", st see on asjade / hüviste tegelik eeldatav hind. Reaalhind on aga pigem "ebareaalne" ehk kunstlikult välja mõeldud, puht-arvutuslik diskursus.
Analoogiliselt tuleks aru saada mõistetest "reaalpalk" ja "nominaalpalk". Nominaalpalk on tegelik, inimestele välja makstava summa suurus. Reaalpalk aga arvutuslik näitaja, mille puhul tegelikku numbrit on korrigeeritud inflatsiooni või deflatsiooniga.


Kontakt


Eelarvestrateegia

Eelarvestrateegia koostatakse kooskõlas kohaliku omavalitsuse või majandusüksuse arengukavaga. Eelarvestrateegia põhieesmärgiks kajastada omavalitsuse või majandusüksuse olukorda ja perspektiive, eelarvepoliitilisi eesmärke ja tegevusi, investeeringuid ja finantseerimist.. Eelarvestrateegia ajahorisont on reeglina neli aastat.

Kohaliku omavalitsuse eelarvestrateegia põhisegmendid:

  1. Majandusliku olukorra analüüs ja prognoos järgnevaks neljaks aastaks (finantsplaan).
  2. Eelarvestrateegia vastuvõtmisele eelnenud aasta tegelikud, jooksvaks aastaks kavandatud ja järgnevateks aastateks prognoositavad põhitegevuse tulud, eeldatavad põhitegevuse kulud, investeerimistegevuse eelarveosa olulisemad tegevused ja investeeringud koos kogumaksumuse prognoosi ja võimalike finantseerimisallikatega, eeldatav finantseerimistegevuse maht ning likviidsete varade muutus.
  3. Ülevaade kohaliku omavalitsuse majandusolukorrast, sealhulgas arvnäitajad, mis on vajalikud põhitegevuse tulemi ja netovõlakoormuse määra arvutamiseks.
  4. Kohaliku omavalitsuse põhitegevuse tulem eelmisel aastal, jooksvaks aastaks prognoositud ja eelarvestrateegia perioodi igaks aastaks prognoositav põhitegevuse tulem.
  5. Kohaliku omavalitsuse netovõlakoormus eelmisel aastal, jooksvaks aastaks prognoositud ja eelarvestrateegia perioodiks prognoositav netovõlakoormus.